Venemaa neli valikut

Venemaa presidendi Vladimir Putini senised maratonpressikonverentsid on pälvinud ikka suurt tähelepanu. Täna Moskvas peetava puhul võib Venemaa majanduses valitseva olukorra tõttu huvile lisada kindlasti eesliite “mega”. Samas vastust peamisele küsimusele, mis saab Venemaast edasi, näitab aeg.

Äripäeva arvates saab idanaabri tuleviku kohta välja tuua neli peamist võimalikku stsenaariumi.

Esimene variant. Esimese, üsna ebatõenäolise stsenaariumi järgi tunnistab president Putin ise vigu seoses Ukraina kriisiga ning Venemaa tõmbub tagasi nii Krimmist kui ka Ida-Ukrainast. See võiks üsna kiiresti leevendada riigi vastu kehtestatud sanktsioone, samuti Venemaa ja lääneriikide vahel pingestunud olukorda. Küll aga kirjutaks Putin sellega sisuliselt alla oma praegusest populaarsusest ja ilmselt ka ametikohast loobumisele.

Teine võimalus on, et Saksamaa kantsleri Angela Merkeli mõne aja taguse määratluse kohaselt paralleelmaailmas elav Putin jätkab väejuhi kombel tegutsemist. See tähendab, et eesmärk on teisele suurele väejuhile Obamale ja väiksematele pealikutele igal juhul vastu seista, maksku mis maksab. Tavainimeste heaolu või rubla kurss seejuures rolli ei mängi. Retoorika ja propaganda on lihtne, sest vaenlane on teada.

Sõjalises plaanis siis mingit tagasitõmbumist pole, pigem võib välispoliitika nii sõnades kui ka tegudes veel agressiivsemaks muutuda. Samas ei ootaks isegi kurja juur Putinilt tuumanupule vajutamist, isegi kui asjad lähevad veel kümme korda hullemaks. Ta lihtsalt pole enesetapja tüüp. Majanduslikus plaanis võib üha süvenev autarkia aga isegi hästi mõjuda, kui kodumaine tööstus kosub, et importkaupu omamaistega asendada näiteks.

Kui veel paar aastat tagasi oli lootus, et vähemalt Moskvas ja Peterburis toimub mingi demokratiseerumine, siis vahepeal muutusid ka kõige optimistlikumad Vene opositsionäärid pessimistlikuks perspektiivi suhtes, et lähiajal Putinile vähegi tõsist ühiskondlikku vastusseisu tekib. See olukord võib aga muutuda ehk kolmas stsenaarium on sisuliselt rahvaülestõus. Selle realiseerumiseks peaks rubla langus juba kõigi Venemaa elanike rahakotti suure augu närima. Kuniks laos ja poes on veel vana hinnaga kaupa, kuniks tööd jätkub ja sama palka makstakse, mille eest saab sama palju osta, pole asi veel nii kaugel. Kui aga inimesed enam ots otsaga kuidagi kokku ei tule, on lugu teine. Näljas olles muutub üha teravamaks küsimus, kas Krimmi äravõtmine Ukrainalt oli ikka seda väärt, et kartulikoori süüa.

Ajalugu on näidanud, et diktaatorlike juhtide populaarsusest võib ülikiiresti saada viha nende vastu. Venemaal eeldab see aga tugeva uue liidri esiletõusmist. Samas ei ole sugugi kindel, et selline lahendus tooks idanaabri juures võimule demokraatlikuma juhi või juhid.

Üsna tõenäoliseks võib osutuda pigem n-ö paleepöörde variant. Kui senised sanktsioonid puudutasid ikkagi vaid väikest osa Putini lähikonda ja Ukraina sõjategevusega seotud isikuid, siis praegune rubla ostujõu vähenemine juba laiemalt jõukamat keskklassi ja tema elustandardit. Ning seda igapäevaselt tuntavalt, sest enam ei saa nii lahedalt näiteks välismaale reisida.

Seega enne, kui suure osa rahva rahulolematus jõuaks põhjalikult pöörduda kogu kodumaise võimuladviku vastu, võib viimane leida võimaluse kanaliseerida see endast mööda. Sellisel juhul võime me mõne kuu pärast kuulda näiteks Putini tagasiastumisest või erakorraliste presidendivalimiste korraldamisest Venemaal.